Uus blogi…

Hei!

Peale Hiinas käiku on elu edasi läinud ning tegemisi jätkub praegu Eestis olleski! Liikusin enda blogiga aga vähe teisele saidile edasi, kel huvi, see visaku pilk peale!

Aitäh teile!
Taavi

Uus blogi: http://molivery.weebly.com/

Advertisements

Xian – kultuur ja loodus üheskohas.

Peale F1te alustasin taas oma hiina keele õpingutega. Nimelt valmistusin siis HSK (Hanyu Shuiping Kaoshi) testi tase 4 jaoks. Testi pidime võtma algselt mai keskel, kuid kuna meie kooli vahetusõpilased otsustasime aga Xian’i reisile minna, siis lükkasime testikuupäeva edasi juuni. 

Reisile plaanisime minna nädalaks ajaks. Kuna läksime neljakesi: mina, Nele, Janine ja Enrico, siis pidime meie, YFU õpilased, küsima luba nii YFU Hiinalt kui ka oma vanematelt. Loa reisiks saime lihtsalt, ei tekkinud probleeme. Ju siis juba usaldati meid piisavalt…haha 😀 Kuid jah, siis saime broneeritud rongipiletid ning küsisime koolist nädalaks ära.

Reisi alguses tekkis juba probleeme. Nimelt pidime kõik kokku saama rongijaamas, kuid rongijaamu on Shanghais 3 tükki ning ma ei teadnud kuhu minna. Helistades siis sõbrale, et kus kohas me täpselt kokku saama peame, sai mul just telefonil kõneaeg otsa ning kuidas sa metroos ikka sellele raha peale laadida saad? 😀 Siis tekkis väike probleem… nimelt olin arvestanud, et jõuan rongijaama täpselt õigeks ajaks, sinna kõige kaugemasse. Pikemat aega üritasin meelde tuletada siis, et millistest rongijaamadest Xian’i üldse saab. Valisin siis Hongqiao rongijaama ning see oli õnneks õige koht. Siis pidin otsima oma sõbrad kõik üles… nemad aga ootasid mind väljas ja olin neist kiirustades mööda jooksnud. Minut enne rongi väljumist saime kokku ja jalutasime rongile. 

Rongis pidid meil olema magamiskohad. Kuid mida ei olnud, olid magamiskohad. Nimelt on need siis sellised ruumid, kus on 4 voodikohta sees, kuid neid müüakse kui istumiskohtadena. Ehk kahel alumisel voodil saab istuda 6 inimest ja ülemistel vooditel on kohvrid. Egas midagi, olime ju harjunud, et hiinas võib ettearvamatuid üllatusi ette tulla ja seega me siis reisisimegi 10tundi, hiinlastega koos higistades, Xian’i. Kohale jõudes kell 6 hommikul võtsime koheselt takso ning asusime hotelli otsima. Taksojuht oli aga täielikult kärsitu vanamees, kes lõi pagassi nii kinni, et mul jäid sinna sõrmed vahele kui pagasit korrastasin. Lõi vere välja ja tüüp hakkas kohe vabandama… troll raisk! Ja ega sealsetele kohalikele väga välismaalased ei meeldinudki, pidavat olema introvertsed. Leides hotelli, pesime endid, puhkasime ja sõime ning asusime plaane tegema.

Esimese asjana läksime kohe linna peale ning otsisime mõned vaatamisväärsused kohe välja. Käies ära trummi templis ja ühes teises templis, saime lõpuks aru, et oleme linnamüüri sees. Nimelt Xian’is on kesklinn ümbritsetud müüriga, mis oli ehitatud pea 1000 aastat tagasi ning meie plaan oli see üles leida ja seda lähemalt uurida. Jõudes müürini, saime aru, kui suur ehitis see ikka oli. Kahjuks me koheselt sissepääsu ei leidnud ja kuna see oli nii massiivne, et teist otsa näha polnd, siis otsustasin ühe prao vahelt sisse ronida ning asja uurima minna. Ülesjõudes sain aru, et see asi on oma 25km pikk 😀 hullumeelne lihtsalt. Ja teine ots, kust sisse sai, oli oma 10km kaugusel. Jah, ja siis me trippisime sinna sissepääsuni. Mina müüri otsast, teised aga maapealt. Jõudes sissepääsuni, said teised teada, et selleks tuleb maksta 10eurot ning nad ei vaevunud üles tulema. Ma tegin kiirelt pildid ja läksin alla nende juurde tagasi. Edasi läksime juba sööma… 😀

Seal sõime koguaeg kohalikku toitu. Ega väga vahet ei teinud Shanghai ja Xian’i toitudel. Muidugi söödi seal rohkem nuudleid ja vürtsist toitu. Kinnisideeks oli meile saanud, et peame seal ära proovima koeraliha. Kohalikelt küsides, kus saaks süüa koeraliha, saime vastuseks et nemad seda ei söö ning siin polegi sellist kohta, kus seda süüa saaks. Pettumus missugune!

Kui sa ikka Xian’i lähed, siis pead ka lähedal asuvates mägedes ära käima. Nii me siis ühel päeval seadsime sammud mägedesse. Sinna läksime taksoga, mille eest pidime kamba peale maksma vaid 10eurot. Mägedes, pidime maksma veel 1euro, et tippu saada. Mägi asus siis umbes 1000m kõrgusel ning alla voolas sealt mägijõgi, mis oli väga kivine. Meie mineku aeg oli seal kuivaperiood ja see oli täpselt õige mägironimiseks. Seal olles käisime ujumas ja hiinlastel oli vaatamist kui palju, sest enamus neist ju ujuda ei oska. Meist, eurooplastest, tehti kohutavalt pilte ning ergutati meid kui ujusime. Vesi oli külm, 10 kraadi umbes, kuid see oli seda väärt, sest meie kui linnainimesed seda loodusujumist polnud ammu harrastanud. Peale väsitavat ujumist ja mägironimist, leidsime aga ühe kohaliku restorani, mis oli tegelikult kellegi teise kodu. Seal sai süüa kana ja kala, kuid meie valisime ikka kana. Tol hetkel oli veel linnugripp möllamas aga nagu Koit Toome kunagi ütles, et ta “ei hooli” ning “mälestusi täis on atmosfäär”, siis kehtis meie puhul seesama loodusseadus. Kana tuli hea ja vürtsikas, ning sõime terve selle kana roa vaid 2 euroga ära. (2 eurot siis kogu kana 4le inimesele). Edasi trippisime aga allamäge tagasi. Tagasi linnapiirile saime me aga mingi kaubikuga, mis saatis meid ühistranspordi bussijaama ja käskis sellega kesklinna sõita. Bussiks oli siuke veneaegne massiina, millel mootor oli pm bussis sees ja seda oli näha. Tõsine diislihais oli üleval ning tundus, et oleme krematooriumisse sattunud. Ilmselgelt, see buss kesklinna ei sõitnud ning nii me üritasime leida tagasitee kusagilt hotelli. Lõpuks hotelli jõudes, öösel keset pimedat ööd, olime me nii väsinud, et läksime poodi ning ostsime süüa/juua ning läksime edasi öösel välja trippima. Tripitud sai kaua ja peale KTV (karaoket), kell 4 hommikul läksime tagasi hotelli. 

Järgmisel päeval läksime vaatama Terracotta sõdureid. Alguses pidime maksma selle kogu tripi eest kuskil 50 eurot. Siis aga otsustasime, et sebime ise endid sinna. Nii me siis läksimegi bussijaama ning istusime bussile, mis viis Terracotta sõduriteni. Bussipileti hinnaks, 70 euro senti. Pilet Terracotta sõdurite vaatamiseks maksis 10 eurot, seega saime pm 50 eurost 11 eurot. 😀 Ütleme nii, et minusugusele ajaloo huvilisele oli see Terracotta sõdurite vaatama minemine üli vinge kogemus…

Nimelt ehitati siis kunagisele valitsejale, kes esimest korda kogu hiina kokku liitis ja seal reforme läbi viima hakkas, hauakamber. Mees oli veel noor, teismeeas, kui talle seda ehitama hakati. Ehitati siis mitmekümne tuhandete kaupa sõdureid, hobuseid ja muid kujusid sinna hauakambrisse. Arvati, et peale surma on see “sõjavägi” seda valitsejat ka hauataguses maailmas aitamas ja kaitsmas ning see näitas suurt lojaalsust valitsejale. Umbes 2000 aastat tagasi sai see valmis ning suleti uksed nii, et sinna keegi sisse ei pääsenud. Kord aga, juhtus nii et tulekahju võttis sellest majast võimust. Kogu katus langes kujude peale ning hauakamber oli hävitatud. Arvatakse, et tänu sellele tulekahjule, on meil õnn seda tänapäeval ka oma silmaga taas näha, sest see tegelikult päästis need savikujud. Ilmselt kui poleks tulekahju olnud, oleks see lihtsalt aja jooksul hävitatud. Kuid arheoloogid leidsid selle hauakambri taas 1970.ndatel. Nüüdseks on mitmed kujud taastatud ning taastamistööd käivad siiani. Koheselt ehitati selle ala kohale ka katus peale, sest vihm oleks vastasel juhul kujudele suurt kahju teinud. Taastatud on pea pool sellest suurest hauakambrist ning saime ka oma silmaga seda tööd seal näha. Kõik käib väga täpselt ja aeglaselt. Sain ka suureks üllatuseks seda maapinda seal puudutada, nii et jälg on jäetud ja olen oma käega katsunud sellist suurt ajaloolist kohta. 😀

Peale selle suure hauakambri, on leitud seal veel 2 väiksemat hauakambrit. Ilmselt hilisematele valitsejatele või siis kindralitele.

Koht oli väga-väga huvitav ning see on üks kohtadest, kus Hiinas käies peab kindlalt ära käima. Tegemist on siiski ühe kultuurirohkema kohaga hiinas.

Kogu see reis oli minujaoks imeline. Sai veits maailma avastatud, hiina keelt praktiseerida ning mis kõige tähtsam, ilusat loodust nauditud. Jään neid aegu igatsema. 

Järgmises postituses räägin teile aga reisist minu pereisa töökaaslastega Kollasele mäele.ImageImageImageImageImageImageImageImageImage

F1

Tere Teile kõigile, kes olete pea aasta aega minu blogi kaudu end kursis hoidnud! Olen nüüdseks juba tagasi eestimaale jõudnud ning siin mõnusasti end juba sisse seadnud. Kuna eelmine kord jäi blogipostituste lisamisele pikk vahe sisse, siis tulevad mitmed lood järjelugudena! Meeldivat lugemist! 🙂

F1.

Jah, sai ära käidud F1 Shanghai Grand Prix etapil! Ütleme nii, et ärevus oli suur juba hommikul kui ärkasin. Oli see ju minu jaoks üks tähtsamaid sündmusi terves minu elus – näha oma silmaga seda F1 melu! 

F1 ajakava näeb tavaliselt ette, et reedeti on treening 1 ja treening 2, laupäeviti treening 3 ja kvalifikatsioon ning pühapäeviti on võidusõit. Reedese päeva võtsime me rahulikult vabaks, et 1. ja 2. vabatreeningule kohapeale seda melu juba kaema minna saaks! Läksime siis metrooga Shanghai International Circuiti peatusesse ja metroo oli umbselt-paksult rahvast täis! Kõik sõitsid raja juurde. Metroolt mahasaades kohtasime kohe “ärimehi”, kes siis kõrvatroppe ja kõike muud ja paremat meile kohe peale tahtsid määrida. Algselt oli see veel tolereeritav, hiljem oli see lihtsalt tobe kuidas iganurga pealt sinuga füüsilist kontakti prooviti teha, et ikka kindlalt ostaksid neilt midagi! Ainuke asi mis me ostsime, olid kõrvatropid F1 mootori müra vastu.

Piletid olemas, liikusime edasi sisse. Kuulsime juba, kuidas esimesed mootorid käivitati ning siis algas suur võidujooks, kas me tõesti jõuame õigeks ajaks peatribüünile esimest vabatreeningut vaatama! Saate aru, kutid on juba kettas vabatreeningu peale! Pole midagi öelda, tulihingelised fännid oleme! Kuid jah, pika ronimise järel jõudsime peatribüünidele õigeks ajaks ja nägime kõik vabatreeningud ära ning esmamulje üritusest jäi viis pluss!

Teisel päeval tuli meile seltsi juurde – Emanuel ja Nikolas, kes siis esimesel päeval kooli tõttu meiega ühineda ei saanud. Vaadates ära 3 vabatreeningu ja kvalifikatsiooni, sammusime kuttidega edasi kardirajale, mis oli täpselt tehtud F1 Shanghai ringraja järgi. Vaadates raja üle ja sõidutingimused oli otsus tehtud ning kuttidega läksime rajale. Järjekord oli õhtul pikk ja saime napilt enne päikeseloojangut rajale. Sealsamusel aga tegime juba tutvust teiste F1 fännidega (F1 fännid hoiavad alati kokku – olgu nad rassilt erinevad, sooliselt, välimuselt, mõtlemiselt vmis iganes, KÕIK ON OMAD), kes olid pärit Uus-Meremaalt. Siuksed vinged sellid olid, tegid seal nalja ning mõnitasid hiinlasi, nagu välismaalastel kombeks, ning lõpuks otsustasime ühiselt sõita. Kardiga sõites nagu ikka, mul adre möllab ja asja tegi paremaks see, et olin kõige tagumine ehk möödumisi saab rohkelt teha. Sain kohe oma kuttidest seal mööda, aga uus-meremaa jõmmid olid päris head sõitjad seal, ainult üks mees jäi minust ette kelle sõnade kohaselt ma olevat päris hästi sõitnud tema vastu. Seega sai Eesti sõidukultuurist nendega seal räägitud ning hea mulje neile jäetud vähemalt motospordis! Haha. 😀 Õhtu lõppedes jalutasime siis oma suure seltskonnaga tagasi metroosse ning libistasime õlli – nagu F1 fännid alati!

Kolmas päev oli see tähtis päev. Kogunesime kuttidega juba varakult raja äärde, kuid esimese asjana seadsime sammud kardirajale, kus sai päris tublisti pingutatud ning head sõitu näidatud. Kella 2 paiku liikusime tagasi õigele rajale, kus valmistusime võidusõiduks. Kell 2:30 olid tribüünid paksult rahvast täis – välismaalaste poole pealt purjus mehed ning hiinlaste poole pealt noored hiina neiud soome lippudega Kimile kaasa elamas! Jah, sõidualguses juba inimesed on vägagi sõbralikud üksteise vastu, räägitakse juttu, juuakse koos õlut ning elatakse omadele kaasa! Minu üllatuseks oli seal päris palju sakslasi, kes olid Hamiltoni poolt! Jah, ja nii see sõit mööduski. Üsna kiirelt. 2 tundi läks liiga kiiresti. Sõit oli põnev, ilus oli vaadata starti ja neid manöövreid ning Hamilton lõpetas 3.ndal kohal sõidu. Kõik oli suurepärane!

Pärast sõitu aga olin ma sõbraga juba vaikselt lahkumas rajalt, kuniks ta ütles mulle, et näeb vist eesti lippu lehvimas. Jah, nii see oli! Eesti lipp lehvis mäe peal! Nii ma siis kiired jooksusammud mäe peale võtsin ning läksin kohe eestlasi tervitama! Hea oli kohe eestlasi näha! Kes oli siin tööasjus, kes reisimas. Rääkisime juttu, tegime pilti ning lahkusime! 

Kokkuvõttes jäin ma selle nädalavahetusega väga rahule. Midagi erilist minusuguse suure F1 austaja jaoks, sõpradega koos ajaveetmine ning uute asjade avastamine!

Märtsikuu ning aprillikuu algsed tegemised!

Jah, märtsi kuu jõudis kätte ning ilmad läksid väheke soojemaks juba. Praegu püsib stabiilselt +12 kuni +15 peal. Üks päev küündisid soojakraadid isegi kohati sama kõrgele kui +30 kraadi. Kasukaid ja kampsuneid ei pea enam ammu kandma, saab vähe vabamalt ringi käidud!

Märtsi kuu oli üks meeletu õppimise aeg. Nimelt 12.mail on mul HSK test ning plaanis on võtta HSK lvl 4 test. Kuskil 1200 sõna, hull grammatika ning kõnepool. 1200 sõna oleks kerge, kui oleks vaid PinYin (hääldus) aga hiina keeles tuleb ka tähemärke kirjutada osata, seega mis ter arvate mis ma siin praegu teen? Jah, õige, nädala sees õpin nagu elukas ning nädalavahetuseti käin sõpradega vahepeal väljas, kui veidikenegi aega on. Hullumeelne on lihtsalt see õppimine. Aga eks hiljem tuleb see vaid kasuks, seega on mille nimel pingutada!

Oh, õige! 12-14 aprillil on Shanghais F1 võistlus ning ostsin minagi endale selle jaoks pileti ära. Nende piletite ostmistega oli ka omaette tegemist, sest alguses ei olnud kellega minna ning lõpuks üks saksa kutt nõustus, seega sai piletid mõistliku hinna eest ostetud ning reedel on F1-te vaatama minek! Ei jõua ära oodatagi… nagu väike laps ootan jõuluvana, kes mulle uue mudelauto tooks… haha. 😀

Nüüd eelmine nädalavahetus, käisime aga isa töökohta vaatamas. Nimelt isa töötab siis ühes suures elektrifirmas, mis katab kogu Shanghai ja selle ümbruses asuvad linnad elektrienergiaga. Isa on sealses firmas insener ning sellel firmal on 18 elektrijaama ja ta tegeleb nende 18ne jaama turvalisusega. Lisaks on tema vastutuse all üks elektrijaam, mida ta siis juhib. Jah, käisime siis ühte siin vaatamas. Kuskil 50km eemal Shanghaist. Sealne jaam toodab siis 100mWh. Jaam ise asub mere läheduses ning seal on üks oma 2km pikkune sadam merre ehitatud. Laevad toovad kivisüsi kohale kaugetest piirkondadest ning edasi transporditakse kivisüsi lindi peal kuivatisse. Edasi kuivatist liigub kivisüsi siis tootmisliinile. Seal keevaveega tehakse see ühiseks massiks ning edasi liigub see kõik ühte suurde masinasse, mis toodab sellest elektrienergia. Edasi sellest masinast liigub elekter juba pm tarbijani. Vähemalt mina sain sellest asjast nii aru. Ilmselt oleks asi huvitavam olnud aga kuna hiina keeles käis kõik, siis sain vaid väheke aru. Tagasitulles saab kõigest sellest ka pilte näidata.
Seal olles oli ka väga hästi näha, et see on ikka tõsi, et meretase on kõrgem kui maapind. Nimelt Shanghai piirkond on kuskil -2m merepinnast, ning alati tõstetakse kallaste kõrgusi, et vesi kõike minema ei uhuks. Seal oli siis merepiirile veetud ohtrail kivisid ning suur vall ette ehitatud. Eks kohati oli ka see ohutuse pärast, et juhul kui peaks mingi looduskatastroof tulema, siis midagi väga hullu ei juhtuks. Päev lõppes lõunasöögiga ning tagasi kojusõiduga!

Nüüd laupäeval käisime koos pere ning ühe sugulasega ühes mega suures pargis. Tegemist on siis tänapäevase pargiga, kus on ohtralt Jaapani Sakura puid. Peaks olema mingi kirsitõugu puu… Park on jagatud erinevatesse teemadesse: sportimiseks, söömiseks, lõbutsemiseks, romantikaks jne. Kohata võib ohtralt palju hiinlasi, kes tulevad sinna vaid “rahu” pilte tegema, armunud hiinlasi ning pargi pinkidel istuvaid vana paare! Meie siis rentisime jalgrattad ning tiirutasime seal pargis ringi. Lõbus oli ning nalja sai! Nalja sai muidugi siis, kui mina rooli sain ( kahe ja kolme istmelised rattad), eks siis sai nalja kui palju. Sai veits hirmutatud peret minu sõiduoskustega: igasugused möödasõidud, kiiruskatsed jne. ( sorry, pole ammu ratast sõitnud… :D)

Aga jah, nüüd siis tagasi õpilainele. See nädal nüüd siis F1te kaema ning siis saate ka uuesti huvitavat lugemist.
Seniks päikest ning jõudu Eestimaale!

Sünnipäeva aeg!

18.ndal veebruaril algas taas stressi rohke kool. Õnneks 23.veebruaril oli mul kohe ka sünnipäev ning sai kohe pikast kooli nädalast lõdvemaks lasta.

22.veebruaril plaanisime perega koos välja minna. Mõeldud-tehtud! Isa broneeris siis “The Bundi” lähedale restoranis meile laua ning reede õhtul sai sinna ka mindud. Esmalt võtsime metroo, siis takso ning siis üle jõe minnes võtsime praami. Omapärane reis sai tehtud, et restorani jõuda…
Jah, restoran oli perfektse asukoha peal! Nimelt täpselt vaatega uuele linna osale, kus kõrgustesse laiuvad pilvelõhkujad ning välkuvad tuled tekitavad imepärase koosluse, mille kogemiseks peab seda ise nägema! See on kohati midagi motiveerivat, mida need inimesed 30 aastaga siin korda saatnud on ning tekitab sinus endas tunde seda sama teha – elus edukas olla!
Sõime traditsioonilisi hiina roogi ning hiina pikki nuudleid. Nimelt hiinas tordi kommet vanasti ei olnud ning sünnipäeva ajal söödi PIKKA NUUDLIT. Pikk nuudel tähendabki seda, et see oli ÜKS nuudel, mis oli oma mitmekümneid meetreid pikk ning täitis kogu sinu kausi. Pika nuudli söömine igal sünnipäeval pidavat tooma õnne ning pikka eluiga! Ehk minug eluiga sai pikendatud paari aasta võrra…
Lõpus sõime veel torti, mille ema ja õde olid pagariärist valinud. Kuuldavasti pidanud see kõige parema väljanägemisega tort olema. Tordil olid ka küünlad, mis tähistasid minu 18.ne aasta täitumist. Paluti siis küünlad ka ära puhuda ning väikse mõtlemise ajajooksul sai ka väike soov välja mõeldud.

Peale õhtusööki liikusime siis panoraamile jalutama ja niisama pilte tegema, nagu hiinas kord traditsiooniks on! Jalutasime pikalt ning rääkisime pikalt, õhtu oli pikk ning meeldejääv. Polnud mille üle kurta, elu oli nagu filmis!

Järgmine päev, laupäeval, käisin siis sõpradega tähistamas ning pitsat söömas. See õhtu läks ka hästi ning tekkis tunne, et polekski nagu kodust ära. Siin on juba uued sõbrad ning tegemised veelgi huvitavamad, kui nad eestis olid.

Lõpetuseks ütleks, et pole üldse pahagi! Sai natukene teistmoodi oma 18.sünnipäeva tähistatud ning olen ise väga rahul sellega!

Loodan, et Teil möödus samal ajal ka Vabariigi aastapäev hästi!

(Järgmises postituses räägin pikalt ja igavalt minu õpingutest ja muudest plaanidest)

Veebruari algus, ning vaheaja lõpp.

(TEGEMIST ON VANA TEKSTIGA NING LOODETAVASTI ANDESTATE MULLE MU PIKA PAUSI! JÄRGMINE POSTITUS JUBA PAARI PÄEVA PÄRAST!)
Nagu ka selle blogipostitusest lugeda võite, siis aeg lendab! Nüüdseks juba 6 kuud Shanghais elanud, eelmisest postitusest on möödunud juba kuu aega ning kätte on jõudmas minu sünnipäev!

Aga vaatame nüüd asja mõistlikult ning proovin Teile siis ära seletada mis on toimunud vahepeal, mis tunded mind valdavad ning millised on tuleviku plaanid…

Eelmises postituses jäi viimaseks asjaks see, et lähen YFU MTO-le ehk kesk-aasta seminarile… jah, ning sinna me ka läksime! Alguses siis kogunesime YFU Shanghai õpilastega (OK, saksa tüdruk Nele ei tulnud…) Xujiahui-l. Kokku pidime saama kell 12 aga ilmselgelt sakslased on maailmaklass hilinejad ning 12:45 saime kõik kokku ning läksime lähimasse Starbucksi meie videot lõpetama. Sellest mingit asja küll ei saanud, sest nagu tavaliselt, me lihtsalt ostame kohvi, lobiseme ning ajame lihtsalt lolli juttu… Kell 3 pidime siis meie kesk-aasta seminari toimumiskohta minema… kuna see toimus Nikolase koolis, siis oli meil teekond teada, kuid Nikolas on sakslane, seega me eksisime teepeal korduvalt ära ning jäime hiljaks jälle, nagu tavaliselt. Kuna me juba too hetk olime parajalt lõbusas meeleolus, siis mõtlesime, et noh, kuna me Shanghaist ja teised tulid meile külla, siis “loobime veits pappi ja oleme niisama ülbed kujud”. Plaan oli järgmine, et astume uksest sisse, siis võtame rivvi ja jääme teisi lihtsalt vaatame ja ootame, et nad meile hotelli toa numbrid annaks… reaalsus oli see, et me jõudsime hotelli juurde ning seal oli see uks, et astud sisse ja pead seda lükkama ning see siis keerleb vms… noh, teised läksid siis ees sisse, kuidagi mahutasime sinna 5 inimest ära ning ma olin kõige lõpus… ennem kui see uks lahti läks siis panin jala vahele ning need kes ees seisid, nende näod muljusid mõnusalt vastu klaasi ning meie imelisest plaanist tuli välja vaid täielik naljanumber! Minul oli nalja palju…
Noh, YFU kesk-aasta seminaril algas edukalt, sest hotell asus kesklinnast pea 20km kaugusel ehk kuskil maapiirkonnas. Päevasel ajal olid meil YFU teemalised “töö- ja jututoad”, kus siis mängisime mänge, muljetasime elust hiinast ning mida aasta lõpuks sooviksime saavutada. Õhtuti oli meil vaba aega ning siis sai maakatele ehk teistele YFU õpilastele meie linna näidatud… linna näitamine oli üsna edukas. Kui ikka õhtusel ajal “The Bundile” ehk siis linnapanoraamile jõudsime siis kõik ohkasid ja soovisid Shanghais elada. Kõik nende emotsioonid olid samasugused nagu minulgi alguses… kui ilus, kui kõrge, kui fantastiline, millised värvidelahendused jnejne. Kõik see tõmbas neid jalust ning meie olime “Pokerfeisid”, et noh jah, tavapärane vaade, suht tüdind sellest või nii, kuid see pole tõsi. Sellest lihtsalt ei saa küllalt!!
Edasi siis veetsime iga õhtu lõbusasti aega linna peal ja hotellis. Räägitud sai kõigest ning ega põhiliselt on meie mured kõigil samad. 2 õpilast oskavad hiina keelt juba perfektselt rääkida, sest üks tüdruk oli varem 6 aastat seda juba õppinud ning ühe poisi ema on hiinlane ning selle 5 kuuga oli ta ära õppinud juba ka rääkimise. Minu tase oli teistega võrreldes sama ehk siis keskmine. Peale seda seminari siis jõudis kätte tunne, et pool aastat on siinpool maakera juba ära oldud ning jäänud on veel paar kuud, millest tuleb veel viimast võtta! Nii kogemuste kui ka tarkuse poolest!

Tõsi, tähistasime 9.nda veebruari õhtul, 10.nda alguses ka Hiina uus aastat! Too päev siis tulid kõik meie sugulased meile külla ning sõid meie pool õhtust. Sai ka siis piduliku õhtusöögi jaoks veidi kokkamis lisatunde võtta. Raske töö hakkas peale juba 8.nda päeval, kus tehti esimesed ettevalmistused ning ka esimesed raskemad rood. Järgmine päev juba varakult peale tegime jälle süüa. Isalt küsisin, et mis kellast meile külalised siis tulevad, ja ta vastas kella neljast. Kuna ma too päev magasin veidi sisse, kella 10neni, siis äkitselt kuulen, et allkorrusel läheb juba päris valjuks seletamiseks ära. Siis tuli end mega-kiirelt liigutada, sest vastasel juhul oleksid sa ju külaliste vastu ebaviisakas! Allakorrusele minnes ootas mind ees vanaema ja vanaise, kellel olid punased ümbrikud käes mille nad mulle naeratusega üle andsid. Nende punaste ümbrikute sees on siis sulli, see on siuke tavaline komme siin, et noorematele ja vanadele lubatakse punase ümbriku sees raha.
Jah, ja siis see tõsine sööma siin peale hakkas. Poodidest oldi juba igasugust manti kokku ostetud, snäkid, joogid, särgid-värgid jne. Tol hetkel on neil mingi imelik komme pähkleid ning sihvkasid närida koguaeg. Tõsine nosimine toimub siis ikka!! Õhtusöök oli maitsev, sõin üle, sest kõik ikka pakuvad sulle igasuguseid maitsvaid roogi, seega tuleb viisakusest ära süüa, mis siin pakutakse! aa, ja nüüd on mul üks uus roog ka. See on siuke, riisipalli supp vms. Glutiini maitseline peaks vististi olema, LIHTSALT MEGA HEA ASI!!! Selle supi tegemise pean ära õppima!
Jah, ja peale õhtusööki hakkas tõsine hasartmäng pihta! MAHJONG!!! Lihtsalt, NAD HULLUVAD KUI NAD MAHJONGI MÄNGIVAD! Põnevus on üles kruvitud, käed-jalad ei püsi paigal ning see kõik toimub valjul häälel. Kel veab, see võib päeva lõpus öelda, et oli korda läind mängimine! Panused on üsna suured, millega nad mängivad ning kui seda ikka mängima hakatakse, siis mängitakse VÄHEMALT 6 tundi jutti! Too päev mängiti minu ajaarvamise järgi pea 8 tundi. Meeletu nolamine ikka! 😀
Järgmine päev käisime siis tädi-onu kodus söömas ning ülejärgmine päev vanaema pool. Selle kõigega kaasneb ka ilutulestik! Esimesel päeval algas ilutulestik kell 6 ning vahetpidamata kella 2ni öösel lasti rakette õhku. Kuna ruumi vähe ja maantee peal rakette lasta ei tohi, siis tehakse seda kortermajade keskel. Ning üllatuseks meile, kui tagasi tuppa tulime, oli aknaklaas puru. Tõsine rusika suurune tükk oli ikka aknast väljas. Killud olid lennanud elutoa teise otsa, hea et keegi too aeg toas polnud.
Uue aasta puhul käisime templis lõhnaküünlaid põletamas ehk pahu vaime eemale põletama. Lõhnaküünlate põletamine on vaimude eemalepeletamiseks ning ilutulestik on draakoni eemale peletamiseks. Siinkohal siis räägikski selle jutu ära, miks nad rakette lasevad ja miks punane värv on neil siin hea õnne märk!
Nimelt siis kunagi ammu-ammu ühes mägede vahel asuvas külas käis iga aasta draakon väikseid lapsi söömas! Aasta-aastalt see siis toimus, kuniks draakonil avastati üks viga, et ta ei salli punast värvi. Järgmine aasta siis külaelanikud valmistusid draakoni tulekuks ning panid ustele punased kaunistused hiina keelsete lausetega, et draakon tuppa ei saaks tulla. Valmistati ette ka rakettide laskmine (need raketid, mida maa peal lasta saab, kes teab mida mõtlen siis eesti keeles on need “piraadid” vms). Ja kui draakon tuligi, siis ettevalmistused ajasid selle draakoni lõpuks minema ning lapsed jäid kõik terveks. Sellest ajast peale siis hiinlased teevad seda vana traditsiooni siiani, et peletada eemale pahu vaime ning lapsisöövaid draakoneid. Põhiliselt see peaks tooma head õnne!

Vaheajal sai siin ka reisitud! Käisime siis Shanghaile lähedal asuvas linnas, Suzhous! Shanghaist on see kuskil 200km eemal ning “tõsine maakoht”. Linna lähedal asuvatel kiirteedel on ära märgitud ka kariloomadele vastavad teerajad jne. Linn ise on üsna vana, ajalugu ulatub kuni 1500.aastat tagasi. Enam-jaolt on tegemist seal ploomipuude, parkide ning kanalitega. Käisime siis meiegi Hiina ühe neljast tuntumast ploomiaias ära. Too aeg alles hakkasid õied avanema aga juba oli seda ilu näha. Park asus siis mäejalamil. Väga ilus koht, kus sai jälle inspiratsiooni ammutatud ning värsket õhku hingatud. Seal oli kohe ka siuke 100m+ kõrgune mägi, mille tipu ilusti ära vallutasime. Vanemad inimesed olid veidike väsinud peale seda aga mis ei tapa teeb tugevaks. Nimelt kohtusime siis minu host-isa isa poolse vennaga. Onu nägi täitsa vanaisa moodi välja, ei oleks küll öelnud et ta pole veresugulane, aga õde ütles et ta olevat sõjaajal lapsendatud nende perre. Onu oli siis siuke 70ndates ja väga viske onkel. Ronis meiega mägedes ning tegi kõik atraktsioonid kaasa.
Nojah, edasi liikusime siis erinevatesse templitesse, mis omakorda asusid ka mäetippudes. Mägironimine on siin mul juba väikseks hobiks saanud, täitsa mõnus ajaviide siuke ja kui tipus on midagi ajaloolist vaadata, siis see on vaid kirsiks tordil! Sealsed templid on vähemalt 1000 aasta vanused ning hästi säilinud. Kuna too aeg oli ka uus aasta just kätte jõudnud, siis põletasime küünlaid ning ajasime pahu vaime eemale. Nimelt lõhnaküünaldega tuleb parimaid asju soovida nelja ilmakaarde ning tulev aasta peaks tulema parem kui eelmine! Seda tegin minagi ning eks näha ole mis saab! Muidugi, seal väga palju turiste ei käi, ning mungad ja kohalikud ikka muigasid, et valge mees tuli palverännule…:D
Suzhou oli väga hea paik vana kultuuri kohta teada saamiseks! Shanghais on ju kõik uus ja vana kultuuri väga pole ollagi siin!

Edasine vaheaeg möödus meeldivalt ja rahulikult kodus ning sõprade seltsis. Polnudki millegi üle nuriseda. 18.veebruaril algas kool ning järgmine postitus räägibki veidike minu sünnipäevast ning selle aja tegemistest!