Ühe arsti juurest teise juurde…

Bürokraatiat ikka jagub

Tänasel päeval võtsin ette külaskäigu arstide juurde, et viisa jaoks vajalikud arstlikud kontrollid ära teha. Eelmisel päeval sain aja hommikusele perearsti vastuvõtule. Seal tehti mulle EKG(südamekontroll) ning täideti viisataotlusel asuvaid lünki minu vaktsiinide kohta. Lisaks sellele sain sealt kaasa saatekirjad vereprooviks ning röntgeniks. Seega, asusin linna poole teele. Pärnu haiglas sain vereproovi antud. Vere põhjal vaadeldi haigusi, mida ma põdenud olen ja samuti vaadeldi maksa. Samas haiglas käisin ka röntgenit tegemas. See sai edukalt ja kiirelt läbitud. Järgmisena, võtsin sammud doonorikeskusesse, sest mulle öeldi, et saan seal teha AIDSi testi, mida viisa tegemiseks vaja läheb. Sealt öeldi mulle, et tuled doonoriks, saad selle testi tasuta teha. Öeldi, et mine käi söömas ja tule enne lõunat tagasi verd andma. Nii ma ka toimisin. Kohapeal selgus, et alla 18.aastased ei saa doonorid olla, seetõttu jäi tasuta test tegemata. 😀 Küsides sealsetelt arstidelt, et kus ma selle testi teha saan, öeldi mulle, et Pärnu haigla mingis anonüümses keskuses vms. Sinna helistades öeldi, et nemad ei saa mulle dokumenti väljastada, sest nemad teevad seda anonüümselt. Järgmisena seadsime sammud Naha- ja suguhaiguste mingisse majja, sealt öeldi, et nendel ei ole luba anda mingit tõendit selle kohta, et ma ei põe AIDSi. 😀 Jälle mingi jama. Siis helistas mu ema perearstile tagasi. Sealt öeldi, et homme saan täpsemalt teada, kuidas edasi toimida. Ehk siis saan jälle ühe saatelehe ning lähen Pärnu haiglasse testi andma… Arst oleks võinud seda ju kohe teha aga see selleks…

Peale selle käisin täna psühhiaatri juures. Küsiti erinevaid küsimusi nii minu, pere, kui ka tervise kohta. Lõpptulemusega võib vist rahule jääda, sain tõendid, templid ja allkirjad kätte. Tundub, et olen siiski vaimselt stabiilne!

Kõikides nendes kohtades käisin selleks, et anda proov või läbida test. Selle tulemusel sain ma viisataotlusele allkirjad, templid ning kinnituse, et olen “OK” omadega. Peale selle sain erinevaid tõendeid, pilte ning vaktsineerimiste kohta erinevaid kinnitusi. Kõige suurem jama selle viisaga on nüüd siis pm möödas. Nüüd on veel vaja see AIDSi test kuidagi ära teha.

Ja kõik see läks veel omakorda maksma.

  • 6.50€ – CD rindkere röntgeni piltidega
  • 16€ – perearstile saatekirjade väljastamise eest vms
  • 11€ – psühhiaatri vastuvõtt ja tõend.

Kokku jälle 33.50€. Viisa maksab veel omakorda 51€ ning eelnevalt olen asjaajamistele kulutanud 94€. Seega lisandus 7350€ asjaajamiskulusid 178.5€ + transpordi kulud.
Järgmisel korral üritan enda postitusega valgustada Teid Hiina ajaloo kohta.

Advertisements

Rahvusvaheline fail, vaktsineerimine, legaliseerimised ning tulevased toimetused

Eksootilisse kohta vahetusõpilaseks minemise võlud…

Peale lepingu sõlmimist sain minagi kätte rahvusvahelise faili, mille pidin täitma 2 nädala jooksul. Seegi sai kenasti tehtud ning tõrkeid selle täitmisel ei esinenud. Kui failid olid saadetud, paluti mul teha video, mis tutvustaks mind, kui ka mu peret. Kuna video paluti teha just sel hetkel, kui toimus juba eksamiteks kordamine, siis tähtaeg venis väheke pikemaks. (kui aus olla, siis on mul kõik tähtajad liiga kaugele veninud, kuidagi lihtsalt läheb nii. Samas on imelik tunne, sest mina pole enda kohustusi õigeaegselt täitnud ning YFU inimesed peavad minu järel ootama. Nüüdsest üritan olla kohusetundlikum, kui ma seda varem olin!) Lõpuks sain siiski video valmis. Aega läks ja loodetavasti sai asja ka. YFU poolt öeldi, et tuli väga hea video, loodetavasti aitas see kaasa ka hea pere leidmisel!

Peale selle, olen käinud end vaktsineerimas. Aasia on epideemiline maa. Mida suurem populatsioon, seda rohkem esineb ka haigusi ning selle tõttu peab eurooplane end ohtralt vaktsineerima.  Peab tõdema, et vaktsineerimisega läks mul hästi.  Seda tänu sellele, et lasin endale teha vaid A-hepatiidi süsti, kuna  2008.ndal aastal sain ma ühe reisiga seoses A-hepatiidi süsti kätte, siis praegu sain vaid ühe süsti. A-hepatiit on põhiline haigus, mille eest end kaitsta tuleb. Vaevalt ma linna piirkonnas marutaudi nakatun ning moskiitohammustuse saan. 😀 Vaktsineerimine ning vaktsineerimisalane konsultatsioon läks mul maksma 48€

Sel aastal oli paberite legaliseerimisel natukene rohkem asjaajamisi, kui eelmisel aastal Hiina minekul. Kuidas paberite legaliseerimine käib… :

Vanemate loa ning sünnitunnistuse notariseerimine: paned notarisse aja kinni, võtad oma paberid ning vanemad ühes endaga ning lased enda dokumendid notariseerida. Ühe dokumendi notariseerimise maksumus 15€. (ehk kogumaksuvus 30€).

Vanemate loa ning sünnitunnistuse legaliseerimine Välisministeeriumis ning Hiina saatkonnas: Välisministeeriumisse kohale pole vaja minna, kui oled kaugelt tulemas. Saadad enda dokumendid postiga VMisse, maksad 15€ ühe dokumendi eest ning jääd ootama, millal need sulle tagasi saadetakse (maksumus taas 30€). Hiina saatkonnaga on teised lood… lähed teisipäevasel/neljapäevasel päeval kell saatkonda, täidad seal legaliseerimis taotluse, annad enda paberid nende kätte. Siis öeldakse sulle, et tule nädala pärast tagasi ning maksa Nordea kontoris oma dokumentide eest 34€ ära. Kogu see tegevus võtab max. aega 15min. Nädala pärast tagasi tulles, ulatad “kassasse” enda maksekviitungi, mille Nordeast said ning saad oma paberid kätte. Tegevus võtab aega max.5min. Kuna tulin kaugemalt, siis käisin 2x Tallinnas selleks, et 20 minutit saatkonnas passida. Võiks ju posti teel need asjad ära teha..

Ehk 2 paberi notariseerimiseks/legaliseerimiseks kulub üüratult palju aega, raha ning paberimäärimist. Kogumaksuvus: 94€.

Nüüd olen ma jõudnud enam-vähem juba lõpusirgele. Toimetusi on veel nii palju, et viisat on vaja taotlema hakata juuli kuus. Selleks lähen ma homme varahommikul arsti juurde, kus tehakse mulle meeletult palju proove/pilte ning selle järgi täidetakse viisa jaoks ankeedid.  Siis 8-10.juuli on ELO ehk vahetusaasta eelorientatsioon, kus kõik sel suvel/sügisel vahetusõpilaseks minevad õpilased kokku kogutakse. Esimesel päeval räägitakse vanematele vahetusaastaga kaasnevatest võimalikest probleemidest ning erinevatest situatsioonidest. Ülejäänud aja seletatakse meile vahetusõpilastele, kaasnevatest ohtudest, situatsioonidest jms toimingutest. Lisaks on võimalik kohtuda ka teiste YFU vabatahtlikega ning kuulata nende lugusid. ELO on vahetusaastat ettevalmistav “laager” vms.

Samuti õpin ma iseseisvalt keelt. Raske ta on aga tuleb pingutada. Lausete ülesehitus on kergelt öeldes raketiteadus, aga mis ei tapa, teeb tugevaks! 😀 Kui mingi aeg Tartusse peaks sattuma, siis saan õpetajaga ka paar tundi võtta.

Praegu on nüüd kõik vahetusaastaga seonduvad asjad ära räägitud, hiljemates postitustes üritan parema pildi Teile Hiinast ette manada!

50 päeva väljalennuni.

Valimispäev, kannatus, rõõm ning rahasummad.

Valimispäevast on möödas 8 kuud. Kes oleks võinud tol hetkel arvata, et sponsorite otsing nii edukaks osutub…?

Valimispäev oli minu jaoks täielik katastroof, kuna enne valimispäeva olin jäänud kergesse palavikku, enesetunne oli ülimalt kehv ning teadsin, et sellest juba head nahka ei tule. Valimispäeval oli tunne, et mu pea lõhkeb. Mõte ei jooksnud, enesetunne oli kehv ning tänu sellele ma ringmängudes just kõige osavõtlikum polnud.(Valimispäev ise näeb välja niimoodi: räägite/muljetate YFU vabatahtlikega ning teiste valimispäevale kutsutud õpilastega, sööte/joote ning mängite erinevaid rollimänge).
Lõppude-lõpuks kutsuti mind teise ruumi, nö. “ülekuulamisele”, kus ootas mind 2 preilit. Nende ülesandeks oli minult küsimusi küsida vahetusaastale minemise kohta. Okei, eesti keeles rääkisin enda asjad kõik ära nii palju kui mõelda tol hetkel suutsin, selge, väga hea! Ja kui pidi inglise keeles rääkima, siis mõtlesin: WIN! Tule järgmine aasta jälle! Toimus lihtsalt totaalne läbipõrumine… Pudistasin ja puterdasin seal mingid laused kokku ja oligi kõik. Lõpuks öeldi aitäh, paluti teiste juurde tagasi minna ning YFUlt vastust ootama jääda. Tuju oli ülimalt kehv peale seda, kui aus olla. 😀 Hiljem autos rääkisin vanematega ning ema lohutus oli kõige parem: “Küll sa järgmine aasta proovid uuesti, kui täna hästi ei läinud!”. Kui aus olla, siis see ei lohutanud mind karvavõrdki! 😀

Peale valimispäeva saadetakse emailile kiri, kas oled läbinud valimispäeva või mitte. Loomulikult peale valimispäeva olin väga tihe gmaili külastaja. Sain oma kirja kätte koolis olles, kui kirja esimesed laused läbi lugesin, siis ei jõudnud kõik veel päris kohale… Lugesin sama kirja ka teist korda läbi ning kolmandal korral sain aru, et olin valimispäevalt edasi pääsenud! Kergendus, rõõmus meeleolu, kõik jutud ühesõnaga!

Õhtu jooksul sain aru, et mul saab raske olema. Kokku oli vaja koguda 7350€, vanemate osalus oleks maksimum olnud 30-40%. Seega otsustasin ise oma rahad kokku koguda. Läbisin sponsorkoolituse. See oli üsna vajalik kogemus, sest taaskord sai suhtlemisoskusi lihvida võõraste inimestega ning hulgaliselt uusi nippe, kuidas sponsoritelt raha küsida ning samas jääda konkreetseks. Algselt võtsin nõuks sponsorite otsimisel helistada ettevõtetele ning küsida, kas ma tohiks neile enda sponsoravalduse saata. Päevas jõudsin kooli kõrvalt sponsoreid otsides helistada/kirjutada 10-15 ettevõttelea. Mida aeg edasi, seda lähemale jõudis ka lepingule allakirjutamis kuupäev. Muuta tuli taktikat. Otsustasin tuimalt saata sponsoritele e-kirju koos enda sponsoravalduse ja soovituskirjaga. Kokku saatsin veidi üle 1000 taotluse ja kirja. Ning üllatus-üllatus, esimese osamakse (ehk 25% kogusummast) sain kokku juba märtsikuus! Nüüd kui leping oli tehtud, jätkus sponsorite otsimine (poleks ma esimest osamakset suutnud sponsorite abil ära maksta, poleks ma arvatavasti lepingule allakirjutanudki). Lõpuks sain kokku ka teise osamakse (ehk siis teise 25% kogusummast). Nüüd pean ma 1.juulil maksma kolmanda osamakse, milleks on 50% summast ehk 3675€.

Mis kõige tähtsam, siis pool summast on juba koos ning hetkel on veel potentsiaalseid sponsoreid, kes suurendavad praegust sponsoritelt saadud summat veelgi. Ehk minek on juba “enam-kui-kindel” staadiumis!

Eestimaalt lahkumiseni on jäänud: 52 päeva

(järgmises postituses: vahetusaastaga kaasnevad kohustused ja toimetused)

Miks mõtlesin minna vahetusõpilaseks? Miks Hiina?

Vahetusõpilaseks ei plaaninud ma algselt minna. Selle tähtsa otsuse langetasin ma kuid hiljem…

Asi sai alguse, kui olin eelmine aasta (2011. aastal) lõpetanud põhikooli. Olen alati sellise väikse reisihuviga olnud ning soovinud näha/kogeda midagi uut. Tollal olin ma nõuks võtnud minna peale gümnaasiumi lõppu Austraaliasse töötama. Olles pea kuu aega seda oma peas mõelnud, otsustasin sellest teemast muljetada ka oma emaga. Ema arvas, et peaksin ennem sinna minekut kuskil mujal harjutama üksi hakkama saamist. Nagu näiteks mingi nädalasel vahetusõpilasprogrammil osalema vms. Samal päeval hakkasin internetist uurima organisatsioonide kohta informatsiooni, kes saadavad välismaale vahetusõpilasi mõneks ajaks õppima.

Eelnevalt teadsin ma YFU organisatsiooni, sest mu isapoolse tädipoeg oli käinud YFU kaudu Saksamaal. YFU lehelt leidsin sihtriigid, kuhu on võimalik minna. Olen peale Tai reisi alati Aasiamaadest huvitatud ja seekordki olin ma mõelnud välja valida mõne Aasia riigi. Lugedes teiste vahetusõpilaste blogisid, ajaleheartikleid jne. leidsin, et vahetusõpilaseks pole mõtet minna paariks nädalaks, kuueks kuuks, vaid ikka terveks aastaks. Selleks ajaks olin enda sihtriigiks völja valinud Taimaa. Mõeldud-tehtud. Nüüd oli vaja vaid vanematele seda mõtet ette reserveerida, sest lõpuks maksavad ju nemad kogu selle “lõbu” kinni. Kuna tol hetkel oli vaid ema kodus, rääkisin ma talle oma mõttest. Ema oli õnneks selle poolt, et võiksin midagi teha aga arvan, et ta tol hetkel seda uskunud, et ma tõesti minema põrutan. Isaga suhtlesin interneti kaudu, sest ta oli tollal komandeeringus. Isa nõusoleku sain ma ka koheselt, sest isa on omal ajal palju reisinud ja käinud ka ühes peres elamas Norras.

Niisiis, augusti kuus hakkasime seda asja väheke tõsisemalt arutama. Mina olin mõelnud minna Taisse, vanemad aga soovitasid Hiinat. Uurides Hiina tausta, võrdlesin ma Tai ja Hiina plusse ning miinuseid. Tai on enam-jaolt kuurortriik, Hiina aga suur majandusriik, mis tegeleb kõigega. Samuti oli keel palju levinum ning tulevikus palju kasulikum. Seega jäi ülekaalukas valik siiski Hiina kasuks. Praegu tänaksingi koheselt oma vanemaid, kes tol hetkel mind suunasid ja kes siiani mulle suureks toeks on olnud! Suur aitäh Teile!

Mõtlemisaega polnud mul endal väga palju tarvis. Minna soovisin ma igaljuhul! Siinkohal tuli määravaks meie tollane rahaline seis. Olin sellega arvestanud ja teadsin, et pean selle nimel kõvasti vaeva nägema. Sellest hoolimata, saatsin ma taotluse ära ja olin valmis kõige hullemaks! Valimispäevale kutsuti mind novembris. Õnneks käis meil koolis ka YFU vabatahtlikud vahetusõpilasprogrammi esitlemas ning sama päeva õhtul oli Pärnus ka väike YFU infotund, milles osalesin minagi. Kuulates nende lugusid, seiklusi, riikide eripärasusi, kombeid jne teadsin, et vahetusõpilaseks tuleb minna! See andis oluliselt rohkem tahtmist ning motivatsiooni juurde, kui mul ennem oli…

(järgmises postituses: valimispäev, sponsorid, muud toimetused ning praegune seis)

Tervitused!

Niisiis, olen ma minemas vahetusõpilasena Hiina Rahvavabariiki. Seoses sellega olen enda tegemiste üle nüüd blogi pidamas, et enda tegemised kõik ühte kohta koondada kirjalikult, anda edasi informatsiooni tulevastele vahetusõpilastele ning eelkõige teavitada Teid, oma sõpru, tuttavaid, sugulasi jne, oma tegemistest nii Eestis kui ka vähem kui 2 kuu pärast Hiinas.

Järgmises postituses seletan pikemalt lahti, kuidas ja miks ma üldse vahetusõpilaseks läksin.

Tänase päeva laul: George Watsky – Energy